Kevadtorm 2006

09.06.2006: RESERV

2006-06-09T18:04:00.000+03:00

Mu nari ülemise osa alumisel küljel kirjutab selgelt: "DMB 09.06.2006 srs Andresen" ehk meid on arvatud reservi.
Mida ma oskan öelda, oli palju passimist (11 kuust umbes 7 kuud), oli palju niisama piiderdamist, oli igav, oli huvitav aga mis kõik see olulisem - on mida meenutada. Nalja sai kõvasti, seltskond oli viimasepeal, tõesti - parim võimalik ilmselt. Palju uusi tutvusi.
Tervitaks kõiki kamraade, eriti tooks välja n-srs Klaari ja n-srs Ojamaa, kes lähevad reservi 13.06.2006. Nimelt puhkavad nad hetkel KUPi kartsas. Lugu järgmine:
Istusid tüübid neljapäeva õhtul sees, ilge õllelemb tuli peale. Otsustasid üle aia tooma minna. Läksidki üle aia, ostis miski tüüp neile siis seal õlled ja tulid nendega ka üle aia tagasi, kuid julgus tegi nad tähelepanematuks. Nimelt ei näinud nad pataljoni korrapidajat mööda territooriumi ringi trampimas. Nii kui nad nurga tagant välja hüppasid vaatas vastu pati korrapidaja kes sihtis neid laetud relvaga, arvates, et tegu sissetunginud tsiviilidega. Käskis nad pikali maha ja mehed eskorditi sisse. Kiirmenetluse tulemusena maksimaalne karistus allohvitserile ehk 5 päeva kartsa. Teadke Klaar ja Ojamaa: Meie jaoks olete te kangelased!
Igatahes, Kaitseväes olla ei ole nii hea kui pärast seda meenutada.
Käige ära, vaadake ise järele.
Ootan juba esimest ÜSP DMB 09.06.06 kokkutulekut...

09.06.2006: The Untold Stories ehk lood millest maksumaksjat on senini säästetud

2006-06-09T17:58:00.000+03:00

Mikk
Kevadtorm on läbi, reserv on ukse ees ja räägime nüüd kõik ausalt ära nagu kord ja kohus.
Apirant kommukatelgis
Vot see on legendaarne lugu Tagalast. Nimelt seisis kaitseväes Husqvarna suppertsikkel niisama kommuka telgi ees. Härra aspirant otsustas, et peab ka tsikkli ära proovima, lõi siis maska käima ja istus raudratsu selga. Naljatas, et sõidab sellega kommukatelki, asi oli niikaua naljaks kui onu kaasi põhja vajutas ja raudne loom tuhatnelja koos aspirandihärraga reaalselt telki sisse sõitis. Põrkus teine vastu telgi korstent ja lõi telgi ümber koos tsikliga. Telk ähvardas küll põlema minna, aga mehed ümberringi olid naerust kõverad ja seega teovõimetud. Samas meie vilunud kommutaatoriäss oli nii pühendunud tööle, et jätkas kokku langenud telgis ühenduste loomist. Lõpuks siiski suudeti ahi maha jahutada ja põlema ei läinud. Õnn see, et härra ei sõitnud telgis olevatele inimestele otsa. Peale õnnetust, kui härra aspirant kellelegi helistas kostus sealt kõigepealt "vrõnn-vrõnn" :)
"Kood marutaudis rebane, kood marutaudis rebane!"
Kood tähendas raadiomeeste jaoks, et reservohvitserid on operatiivkorrapidajatena puldis. Mehed tegelikult väga asjalikud ja viisakad, isegi paremad kui kaader ise, aga tegijal ikka juhtub. Siin paar lugu.
Virgatsite jaoks tähendas kood ainult hirmu. Juhtus selline lugu kord, et aeti virgats TOKi (miski op info kogumise koht on, üks masin) ja anti korraldus "Vaadake kas Showmees magab". Virgats jookseb elu eest läbi laagri, leiab telgi ja küsib siis Showmehelt, et kas too magab. "Ei maga, mis siis?". "Oot ma kohe uurin.." ja virgats jookseb tagasi TOKi. "Ei maga, mis siis?", "Kutsuge ta siia.." on vastuseks ja virgats tulistab jälle tuhatnelja uuesti tagasi, et kutsuda Showmees kohale. Selle asemel, et korraga lugu ära rääkida, lasti ikka aeg-ajalt seltsimeestel virgatsitel tühja joosta. Päris hea.
2 virgatsit saavad öösel metsas kokku: "Mis sa siin teed?", "Aga sina?". Tuleb välja, et sama infot edastama saadetud 2 meest. Millise mõttega?
Tavaline polnud ka see kui Brigaadi saadeti virgats dokumente viima ja 5 minsa peale jooksupoisi lahkumist avastatakse, et "oih, selle oleks võinud ka saata". Nii kui virgats tagasi sai, anti uus pakk pihku ja tuld taas brigaadi. Brigaadi oli 12 km ja kui tsikkel katki oli siis sõitis üks mees seda vahet jalgrattaga. Tuli mehel ükspäev kilometraasi ligi 100km.
Sidepataljoni autopark
Autopark on meil omaette teema. Autod lagunevad nagu kurat, ei saa rännakut mööda kus mõni auto otsi ei annaks. Ime kah, sest töölised on sellised nagu nad on - hommikul läheb kapoti alla magama ja õhtul tiritakse ta sealt välja. Mõni üksik asjalik siiski on. KUPi autopark on väga korras.
Meil taas oli 1 tsikkel katki enne KevadTormi, arvake ära kas see võetigi katkisena kaasa, et logistika selle seal korda teeks sest oma autopark ei saa või ei taha?
Sõjaaja kompaniiülem Sõumees
Müstiline mees, isegi Kaitseväes liiga kummaline. Võitluskunstide suur fänn. Võitles puudega jne. KUPi esimese hommikuvõimlemise viis tema läbi, see nägi rohkem klounaadina välja. Tagusime erinevail viisil käte ja jalgadega õhku, keksisime edasi tagasi, aga mees ise oli rahul - mis ongi ju oluline! Samuti oli tegu nii kõva jutumehega, et keegi teda telki võtta ei tahtnud, nõnda juhtuski, et härra Kompaniiülem magas esimesed päevad Kevadtormist lihtsalt kuuse all. Õnneks virgats ei sõitnud teda otsides temast tsikliga üle. Selline mees.
Tuleb ka meelde ta üks kuldsetest ütelustest: "Shakira mulle meeldib... isamaaline tädi!".
Staabikaitse
Vot need olid tõsiselt vinged sellid. SK oli komplekteeritud KUPi võitlejatest. Esimese päevaga raiskasid nad ära 10l piiritust (umbes 40 mehe peale), rohkem ei antud kaa neile. Ilmselgelt mehed puhastasid piiritust gaasimaski söefiltriga ja jõid, tunnistuseks ka video peidus meil. Meiegi omad proovisid juua, ükskõik kui palju nad mahlakontsentraati ei pannud ei olevat see ikka joodav olnud. Lisaks sellele tegid nad AK4-dega odaviset, jääb maasse kinni küll. Laskemoona raiskamiseks ehitati kombineeritud lõhkekehasid ja lihtsalt topiti vintraud mulda ning lasti salv tühjaks. Mõni isevalmistatud lõhkekega oli suhteliselt võimas ja paiskas suht palju pinnast laiali. Tegid videosid, väga kõva video oli nn "vaenlase" (Scoutsi) tabamine postil ja tema kõrvaldamine vibuga. Muuseas KUPi võitlejad olid kõige tuleohtlikumad - 3 meest suutis ennast otsustavalt ära põletada piiritusega mängides.
Au ja kiitus neile, kino nad oskasid teha!
Alkoholimaias
Tervitused 6-le Kaitseliidu Tartu maleva, 9-le A-kompanii võitlejale kes ennast metsas täiesti täis tõmbasid ning seejuures Sõjaväe Politseile vahele jäid. Ja veel tüüp Viru4-ndast puhus välja 0,54 promilli, oluline pole jooveaste vaid jutt mida mees ajas: "No mulle tulid vastu noormees ja neiu, käes oli viinapudel. Pakkusid juua, võtsin 2 lonksu, kutt läks koju ja otsustasin neiu ka koju saata". Tegi ta seda muidugi paukmoona ja täisvarustusega (relv jne). Tuus.
Ärandaja
Üks KUPi võitleja sai 2 ärandamisega toime. Esimesel korral tsikkel ja teisel WV Iltis. Ülemused ei viitsinud jamada paberimajanduse ja politseiga. Karistuseks lähetati ta meile musta töö peale :D
Kokkuvõte
Kevadtorm on suur magamine, kino, mõne jaoks ka joomine. Üht võib öelda - joomine, sõidukite lõhkumine, paugutamine jne käib kõik SINU raha eest HEA MAKSUMAKSJA!

05.06.2006: Pass, pass..

2006-06-05T11:43:00.000+03:00

Passime niisama pataljonis, ootame reservi ja nii kaua kui pole reservi, pole ka lubatud senirääkimata lugude rubriiki - kes teab, muidu äkki ei lastagi tulema.
1,5 giga piltide seast tuleb pilt ka juurde valida.
Okas, Falki propagandat kuulama!

25.05.2006: ENDEX

2006-05-25T18:08:00.000+03:00

Mikk
ENDEX ehk End Of Excersise anti raadioeetrisse täpselt 251438 MAI 06. Kevadtorm on ametlikult läbi.
Täna oli viimane rünnakuharjutus. Reservohvitserid istusid meie BW-s ja korraldasid sõda, said hästi hakkama ja meid polnud vajagi raadiovalvesse. Seega passisime lihtsalt kella 0500 hommikust kuni 1515ni masina lähedal põõsas, ajasime möla, sõime ja ajasime veel möla. Mõtetu teema. Samas leidsime laheda sildi võsast, täiendasime seda ja tegime päevapildi ära.
Ilge kass on peal tegelikult, niimoodi pedereeritakse nüüd, et vähe pole. Vähe sellest, et raadiovalve jätkub kuigi brigaad on näiteks ametlikult selle ära lõpetanud, saame kodumaile alles laupäeval miski kuradi rivistuse pärast. Miski pkozuhha Laiuse linnuses. Kusjuures ülejäänud sidepati vennad, kes on teistes allüksustest, lahkuvad teadupärast homme. Ma ei tea keda siin peksma peab selle eest, et 21JVP siderühm tuleb alles siis meelde kui on vaja kuhugi tanki lükata.
Tegelikult mulle ei meeldi kui täiskasvanud mehed vinguvad, aga asjad mille tagapõhjast aru ei saa, ajavad lihtsalt keema natuke.

Tagasivaade toimunule
Ohjaa, tegelikult on Kevadtorm omamoodi uus kogemus st kõik on uus. Väljaõpe on üks asi ja kevadtormil nõutakse hoopis midagi muud. Nalja sai tegelikult ju kõvasti, samas mõtetut passimist oli väga palju. Vahepeal pidin mina kui jaoülem käima telgis meeste külge keeramas, et neil veri seisma ei jääks ja pärast mõni kehaosa enam ei töötaks. Lamatised vms. Sideväelasena on asi veel eriti mõtetu, jalaväelased madistasid kenasti ringi, actionit oli palju. Siit moraal: mine jalaväkke. Sideväelastele oli laskemoon ja kompensaatorid välja kirjutatud aga kätte ei antud, huvitav mis neist sai.
Sidepati masinavärk lagunes igast otsast, mis juba lagunenuna siia ei toodud, see lagunes siin. Õnneks erinevalt meie autopargist oli Logistikapataljon oma ülesannete kõrgusel.
Kuivtoidupakk oli iga päev samasugune.
Üldiselt tunnen kaasa võitlejatele kes jäid enne KTi haigeks ja ei saanud ajateenistuse kulminatsioonist osa võtta. Tänu heale seltskonnale oli asi suht talutav, muidu oleks lihtsalt igavusse surnud.

Läksin telefonist päevapilti ära tõstma, fotokas ununes maha, seega tegime telefoniga.

Ärgem unustagem, et tulemas veel lood, mida veel ei kannata avaldada, aga patti jõudes küll!

Tsau-pakaa, lähen "hooldan varustust" ja võitlen kassiga.

24.05.2006: Lõpp on lähedal

2006-05-24T17:18:00.000+03:00

Jah, kino hakkab vaikselt läbi saama. Homme kell 15:00 on ametlikult sõjategevuse lõpp. Hetkel juhime vaenlase ees 4:1, ärge küsige kuidas skoori loetakse.
Vastupidiselt eilsele pole täna veel absoluutselt mitte midagi huvitavat teinud. Magasin kenasti kella 12:00ni, edu seegi.
Toodi poest vürtse ning eilne kalasaak küpsetati valmis. Tuli väga hea roog, kahjuks oli suid palju ja sai vaid maitse suhu. Loodame, et rühmaülem tuleb uue kalaga.
Kodumaile ehk Tallinna kanti saab alles laupäeval, sest siderühm surutakse lõpu-pokozuhale (jälle meie tankis, tuleme ainult siis meelde kui on side maas või on vaja kuhugi tanki saata). Ilmselt tuleb vähemalt laupäeva õhtust esmaspäeva õhtuni väljalubamistäht ehk maakeeli linnaluba. Nädal varustust hooldada ja reserv ongi kohal.

Ühte ma luban, kui Kevadtorm saab läbi, panen kirja blogisse lood, mida hetkel veel rääkida ei saa, sest kellelegi ei pruugi meeldida.

Otsin tegevust... ja päevapilti...

23.05.2006: Näkkas!

2006-05-23T10:37:00.000+03:00

Mikk
Kes kuida "näkkas" tõlgendab. Antud juhul ei näkanud mitte neidudega, vaid kalaga.
Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et päev oli nagu päev ikka, hommik nagu hommik ikka. Ainult, et pealelõunal avastasin, et tagalal on spinning varuks olemas. Otsustasin välja kaubelda väikese kalapüügi. Seda saigi, läksime rühmaülemaga väikese järve äärde kala püüdma. Järv oli meie staabi kuttide poolt kullaauguks räägitud - eile saadud 8 haugi. Et asi ka täiesti seaduspärane oleks, ostsime interneedusest endale kalastusloa. Püük võis alata.
Esialgu tiksusime tükk aega tühja, mitte midagi. Ei hüpanud kala ega midagi. Olnud juba pool tundi ära vahetasime positsiooni ja ennäe - rühmaülema landi külge hakkas esimene haugipoeg. Kuna tegu oli alamõõdulisega, lasime ta vette tagasi. Püüdsin siis minagi sutsu ja kargas külge juba teine haug. Alakaaluline, peale ebaõnnega leppimist lasime, nagu õiged mehed kunagi, sellegi vette tagasi. Ei läinud enam kaua kui rühmaülemal õnnestus püüda kinni vähe suurem kala, mis oli piisavalt suur, et laagrisse ära tassida. Kala leidis oma otsa rühmaülema tugeva rusikalöögiga. Kaua enam püüda ei saanudki, sest teenistuskohustused ootasid täitmist.
Laagrisse jõudes tuli aga käised üles käärida ja asuda tarbimiskõlbulikku mürast eraldama ehk fileerima. Võtsin oma uhke noa, kõht lahti, sisikond välja, soomused maha, filee tükkideks ja soola sisse. Siiani seisab soolas, sest pole otsustanud kuidas me seda nüüd kõige paremini küpsetada saaks.
Igatahes, kalapüük oli viimasepeal.
Väljas taob äikest, raadiomeeste õnneks tähendab see raadiovaikust ehk ei pea TOKis raadiovalves istuma.
Päev jälle õhtas, täna hakkab taas sõda peale. Seekord rünnakulahingud. Vinge, raadioeetris ei saa enam minutitki vaikust.

Tuli eilsest meelde selline ütelus:
"Ooot, kas see on see mees, kes rindel läheb kohe lähivõitlusse ja siis ütleb, et kas tahad tunda minu 37 nr saabast oma perses?"

Võitsin 3ndal katsel rühmaülemat betanques. Yes!

Päevapilt: Kalapüük kaitseväe moodi, paljud küll siin soovitasid panna üles pilte kala puhastamisest, aga kellele need soolikapildid ikka meeldiks. Seega midagi normaalsemat.

22.05.2006: Tagala

2006-05-22T17:39:00.000+03:00

Mikk
Hei kõik suured ja väikesed blogisõbrad, täna on esmaspäev ja 22.05.2006. Väga vähe on reservini, enamusel tuju laes, teistel aga väga kopp ees. Aga mitte sellest ei taha ma täna rääkida. Hoopis Tagala tuultest teeme juttu.
Veetsin pealelõuna Tagalas. Kuna täna pidin sauna ajast raadiovaikust kuulama siis saadeti mind pealelõunaks Tagalasse pesema. Oligi uhke veekotike sooja veega puu otsa riputatud ja pesu võis alata. Ega mehed polnud viitsinud duššikabiini teha, seega varjas kogu üritust vaid paar puulehte ja telk. Ütleme nii, et see on ka ükskõik - häbeneda pole midagi. Pestud, kustud, kammitud ootasin transporti, mis ei tahtnud ega tahtnud tulla. Egas midagi, tilkusin niisama, jõin kohvi ja kuulasin kõlakaid meie tagala võitlejatelt ning edastasin Põhijuhtimise kõlakad tagalasse.
Auto tuli lõpuks, autojuht tahtis kohalikku poodi minna, ega mulgi selle vastu midagi polnud. Teised läksid sisse ja mina jäin välja 4-ja relva valvama, ei saanud teisi ju päris ripakile jätta. Pood nagu külapood ikka, ehitatud 2 kordse maja 1 korruse korterisse. Ootasin seal siis kamraade. Poe kõrval asuvast korterist astus välja pisike poiss, otsaesine täiesti lõhki. Pani mõtlema, et mis teema on, aga kui ta hakkas oma ühte tibatillukest rulluisku jalga tõmbama, kadusid kõik küsimused peast. Varsti tuli ka teine tüüp, ilmselt ta vend, ja tõmbas teise rulluisu jalga. Nii nad siis seal sõitsid ringi, mõlemal üks rulluisk ja teises jalas kulunud botas. Vanust võis olla 3-4 ringis. Väga, väga karm vaatepilt oli, vaevu-vaevu püsisid püsti, kogu aeg tundus, et nüüd kukutakse mõni uus koht puruks. Ise nad nautisid sõitu täiel rinnal. Tulid lõpuks tüübid uurima meie relvi, vaatasid ja uurisid, puutuda ei julenud - õige kah, pole mänguasi. Küsisid igasuguseid küsimusi, seletasin neile kogu AK4ja hingeelu ära, poisid kuulasid suu ammuli. Hiljem liitus veel 2 kutti, üks neist oli ilmatuma suurte lokkidega lahe sell (u 6 a). Näitas siis sõrmedega rulluisupoiste peale ja ütles "Hahaaa, kiilakad". Kostsin: "Kaitseväes aetakse kõigil juuksed maha". Oleks te vaid näinud poisi kohkunud nägu ja suuri silmi. Kadus igasugune jututuju. Sama vend ennist üritas ka relvi näppida, ma ütlesin viisakalt, et pole mänguasi, käed topiti risti rinnale ning kõlas vastus, konkreetne ja selge: "Ma tean, ma olen juba suur poiss". Hakkasin naerma muidugi, see ilme, see viis kuidas ta ütles, no mitte ei saanud naeru kinni pidada.
Väike taksikoer tilpnes ringi, kõik lapsed loksutasid seda siis edasi tagasi ja tirisid kõrvadest, väntsutasid nagu grillvorsti pannil. Kükitasin maha, et koerale heatahtliku muljet jätta, tuligi teine ligi rõõmsalt. Distantsil 30 cm aga paljastas omad hambad ja hakkas urisema. Normaalne.
Järgmisena tulid miskid neiud rolleriga meile esinema. Vanust maksimum 14, aga ära mukitud nagu miljonärist pensionäridel tavaks. Igatahes, ajasid oma übermasinaga poe ette. Kangutasid tükk aega kiivreid peast, tagaistuja saigi ära ning aitas siis ka eesistujal, kes ilmselt oli meie nägemisest nii ähmi täis, et unustas kuidas see peast käib. Siis läks tagaistuja poodi, trampis poe ühest otsast kiirel sammul teise ja tagasi, astus poest välja, kapsas rollerile - läinud nad olidki.
Lõpuks astusid kaasvõitlejad oma 2 suure kilekotiga (grillvorstid, piim jne.. otseloomulikult taara raha eest) poest välja ja sõit pidi viima tagalasse. Siiski tuli üks vahepeatus veel, mindi teise poodi lehti ostma.
Sõiduk peatus majade vahel ja lükkasin tagumise luugi lahti - oh imet, mulle vaatas seal otsa 6 suurt silmapaari ja samapalju ammuli suid. Hüppasin hooga maha ja jäin taas relvi valvama koos oma 6-e uue sõbraga. Üks julgem kutt küsis siis, et kuidas me auto peale saame? Enne kui jõudsin seletama hakata, olid 2 meest juba sõidukil istuva kaasvõitleja külje alla pugenud. Ruumi oli veel ühele, hakkaski väikemees kohta täitma kui juba teine teda särgist alla tiris ja kriiskas "Miiiinnaaaaa... minaaaa...". Kuidagi siiski õnnestus selgeks teha, et kui keegi maha tuleb, saab keegi teine veel proovida. Üks teatas veel rõõmsalt, et "Ma lähen vaatan juhi ruumi", enne kui taas jõudsin midagi kosta oli tüüp juba peatpidi kabiinis, keelasin tal täielikult siseneda, mille peale ta teatas, et tal on lubatud isegi seda roolida. Ilmselt oli see siis kui press käis, ikka on kaval lastest pilti teha, sest on 2 asja mille pildistamisel ei saa üldiselt vääratada: laste ja päikeseloojangu pildistamine. Mõlemad ju nii nummikad. Igatahes loo moraal: 6 põngerjat vallutab sõiduki sama kiiresti kui 6 eriüksuslast, ainuke vahe on see, et viimased ei tiri igat kangi ja ei vajuta kõiki nuppe korraga.
Igatahes oli väga huumorit pakkuv seletada lastele AK4ja ja Volvo isikkoosseisu auto hingeelu. Tuus.
Päevapilt: Tegin ka pilti, pildistasin relvade taustal poes juttu ajavad kohalikku pensionäri, kutti oma 1-e rulluisuga relvade kõrval poosetamas jpm. Ainuke viga see, et need on kõik tavalisele "old-school" filmile tehtud. Pildil on see asi, mille sees pildid nüüd siis on. Vaadake siis sinna sisse - pommikindel Sears TLS aastavahemikust 69-73. (..kui leian parema pildi, asendan selle vähe päevateemaga haakuvaga)

21.05.2006: Oot, et kas mehed ongi sead?

2006-05-21T18:43:00.000+03:00

Mikk
Jah, täna saime sellele selget kinnitust. Meid lükati konkreetselt lauta ära. Tegelikult, seoses vaenlase aktiivse tegevusega, pidime asukohta vahetama ja meie üksuse paiknemisalaks sai "nõuka" ajast meie pinnale maha jäätud, arhitektuuri suursaavutuste hulka kuuluva laudaga. Minu meelest parim koht siiani, autod sai kenasti sisse ajada, ei pidanud maskeerima ega midagi. Staabi autod paigutati kenasti heinapallide vahele ning enamus ei jätnud kasutamata võimalust magada, kõva maa asemel, pehmes heinas.
Tegevus: radistid ja operatiivkorrapidaja kuulasid raadioeetrist uudiseid lahingutandrilt ning kirjutasid nii palju üles kui käsi kandis. Ülejäänud seltskond kannatas paukmoona rahe all või vaatas Eurovisiooni kordust televisioonist (jah, meil on meestel kaasaskantav televisioon). Teised võtsid kevadist päikest oma valgele ihule, kes aga julges proovida, see mängis rühmaülemaga betanquet (õigekiri ilmselt jama, parandage mind), väiksem seltskond tagus lauda pööningul kaarte.
Täna on tunduvalt pingevabam kuigi enamus raadiosidet magas seose hommikuse hüppega ainult 2-3h öösel, pole viga, said metsa all lisa põõnata, seda muidugi kuni vihma hakkas magamiskotti sadama.
Nagu aru olete saanud, oleme taas üle pika aja kõikvõimsa Interneti levialas.
"Chill" (popp ja noortepärane väljend), reservini 7 + 6 päeva ehk 13 päeva.
Päevapilt: Betanque.

Muide, täna tuli taas kokku kuulus TATT - Toome & Andresen Toilet Team. Vanade heade SIEKi aegade parimad peldikumeistrid tegid taas üle pika aja ühe suurepärase välikäimla. Tegemist juubelipeldikuga, ilmselt miski 5-s või nii, sai ka kommetekohaselt tähistatud meeskonna märgisega.

20.05.2006: Lühike jutt

2006-05-21T18:39:00.000+03:00

Mikk
Olenemata sellest, et väljas on suur sõda, valitseb raadioeetri vaikus. Raadiolainete asemel on õhus tunda reservi lähenemist - kõik lasevad kõiki üle ja kõik karjuvad kõigi peale. Ebaõnn.
Tegin palkmaja varemetesse lihtsa pesunurga ja pesin ennast pea-laest jala-tallani puhtaks. Nüüd olengi puhas poiss, pattudest vaba.
Päevapilt: Ei teinud taas pilti, ehk leian hiljem midagi päeva iseloomustavat

19.05.2006: Kukekomm

2006-05-21T18:29:00.000+03:00

Mikk
Päeva suursündmus oli kukekommi valmistamine telgi ahjul. Nägi see välja nõnda, et panime kogu oma varutud suhkru ühte kruusi kokku, tilk vett ja ahju peale kõrvetama. Kui segu kuldpruuniks tõmbus, valasime selle veepudelisse, et see jahtuks ja ühtlasi söödava vormi (tükki) võtaks. Tuli päris hea - 3ndal katsel, enne saime ainult tohutult kärsahaisu, suitsu ja kõrbenud suhkrut. Üldiselt oli pull ettevõtmine.
Muu osa ajast magasime ja passisime korda mööda raadiovalves, sõime kuivtoitu.
2 õnnelikku võitlejat on rindel retransleerimas ehk levi ulatust pikendamas. Elavad 36 tundi omas väikeses Volvos ja jagavad põlvepikkustele poistele autogramme :)
Peldik ajab ka üle.
Päevapilt: Need ajad on möödas - nüüd on ainult mees ja tema kuivtoidu pakk. Juba 4ndat päeva toitume täpselt sama sisuga kuivtoidu pakist. Sisuks on: 2 kiir kartuliputru, 2 kiir herkulaputru (söödavad), 1 kanafilee konserv, 1 kanamaksa pasteet, 1 makaronid hakklihaga (söömiseks kõlbmatu, vähemalt rahuajal), 4 suhkrut, 2 teed, 1 kohvi, 1 pakk orbitit, 1 pakk Eesti Kreekeri küpsiseid, 2 väikest moosi (ilmselt lõpmatu säilivusajaga, aga söödavad), šokolaad (kahjuks Läti oma), Corny (müsliamps - metsas kõva hitt, staabi "täiskasvanud" huumoriga mehed kutsuvad seda Horny-ks) ja tõsine megahitt "Kukevahvel". See on päevane toidunorm, veab siis saab jao peale paar leiba ja saia kaa. Parim on süüa asju segamini, näiteks kartulipuder ja kanakonserv panna ühte patta. Head isu kõigile kaasvõitlejatele!

18.05.2006: Kopp ees, ei saa mööda?

2006-05-21T18:22:00.000+03:00

Mikk
Täna sain esimest korda aru, et kopp on ees ja hakkan ära vajuma. Väga õel olin kaasvõitlejate vastu, see pole minu moodi. Ilmselt on see vähese vähese viina viga. Minu puhul on see pigem pillimängu puudusest, oleks pidanud ikka miski odava aukustilise basskitarri kaasa ostma, saanuks katusele kogunuid pingeid maha laadida. Lahendusena kuulasin vana head RHCP-d (ei jõua kontserti ära oodata), mott tõusis oluliselt.
Tõmbasime siiski ühe täispika antenni püsti ja tegime niisama mõtetusi. Virgatsid on väga õnnelikud, nii õnnelikud, et naer kostab üle laagri, et ei pea olema kommukavalves.
Ka tõde, et kui ise ei tee, läheb kõik pekki (st pole tulemusega rahul), sai täna selget kinnitust.
Päevapilt: lasen üle st unustasin teha pilti või polnud tegelikult isegi aega (uudisena meie laagris)

17.05.2006: Valmistume tormiks...

2006-05-17T16:34:00.000+03:00

Mikk
Täna pean alustama sellest, et meil oli eile vahejuhtum, milles kannatajaks osutus Marek. Loodame, et ta paraneb kiiresti ja peatse ütleb sõna sekka.
Seoses vahejuhtumiga kargas täna hommikul sisse Shõumees ja küsis miks me miskit INSREPi ei teinud, me olime nõutud, sest me ei teadnud, mis see olema peaks. Lõpuks tuli välja, et see on vahejuhtumi ettekanne. Igatahes, informeerisime teda ja lähetasime kiirelt siis teele. Kaitsevägi on mõnus kõige oma miljoni erineva lühendiga mida lihtsale sidemehele pole ju vaja teada, aga küsitakse küll.
Igatahes, täna reisisin ringi ja tegime sideluuret ehk valmistusime tormiks, mis alal me seda tegime pole vaja teada, sest ka vaenlane võib lugeda seda blogi. Asi seisnes selles, et üks mees istus puu all raadiojaamaga ja meie sõitsime autojaamaga ringi ning otsisime levi. Meie tele2 mehed jäävadki siin laagrikohas levi otsima, õigemini hõivamata võrkku.
Tulime luurest tagasi, muidugi polnud keegi meile ju süüa jätnud ja parem oligi. Läksime iseseisvalt Tagalasse sööma. Saime seal topelt portsu ja vingelt möla ajada. Lõpetasime ürituse kohalikus poes.
Tänases nõudepesutoimkonnas olid vaprad Pioneerikompanii esindajad. Valik just neile 2ele sattus nõnda, et küsiti kes homme midagi teha ei taha ja käe tõstnud pesidki nõusid.
Hetkeks kõik, kogub veel mõteid ja päevapildi peaks ka õhtuks/ööseks.
Sidelõpp: 16:46

Side peale: 20:50
Sain Marekult posti, ta kirjutab:
"Asi siis selles et kui me siit lõpuks tagala med-i jõudsime siis oli juba asi päris hull. Jalg oil ikka päris korralikult paistes ja valutas! Ned meedikud olid ka ju erilised ahvid raisk, hakkasid mul jalga kinnisiduma ja siis üks tuli ja pillas oma taskulambi mulle täpselt sellekohapeale kus oli nahk maas. Oli olex sa seda kuulnud kuidas igasugused 3tärni vennad sai läbi sõimatud, päris julm oli aga mul oli ka suht.koht pohhui sest mul oli nii valus! Mingi 2300 jõudsin alles Real med-i ja seal olid täpselt samasugused töllakad ees. Kuigi pädevamad , need vähemalt taipasid valuvaigistit anda ja haavad ää puhastada. Seoti kinni ja magama, Magamis kohaks seekord mingi motelli moodi asi. Sisustus oli võetud nagu kuskilt väga odavast õudusfilmist ja õhk oli nii kuiv, etesimese 5 minutiga kuivas tatt ninna kinni!!! Hommikul brutaalne äratus kell 0700, mis sest et ma sain korralikult magama alles mingi 0500 paiku, tänu valudele! Hakkasid siis ajama, et vaja viia Tallinna Keskhaiglasse, mina muidugi kohe vaidlema, et mul vaja metsa tagasi minna ja tormil olla millepeale vaadati mind kui nõdrameelset ja öeldai, et ole vait. Lõppuks sain asja nii kaugele, et ikka Sidepatti ära toodaks ja siis vaadati ka, et eriti vend koju ka vaja viia veel. Tegelikult ma saan neist aru ka sest kui ma oleks metsa tagasi läinud siis oleks kindlasti mingi põletikuvärgi sisselöönud ja oleks juba jama olnud. Loodan,et teil seal kõik hästi läheb ja te ikka šhowmeest korralikult yle laseksite:)"
Loodame, et mees saab kiirelt terveks, pikk ja teguderohke suvi ju ees!

Mida veel tahaks kosta: staabi mehi tahaks sajatada. Napib asjalikke mehi, kes tegeleks oma kohustusega. Allohvitseride asju teevad meie virgatsid, ise istuvad mehed netis ja vaatavad naljavideosid. Pealegi nende kommentaaride ja naeru sees hajub palju raadiost tulevat teksti. Vinged mehed, au ja kiitus ehk minge koju, tehke oma lapsikusi seal. Palju ei olnud puudu, et oskussõnavara tulnuks huultelt ja täitnud staabi ala.
Pilti ei saagi, lihtsalt USB on sellel masinal nii peidetud, et USB pulgaga ei saa ligi. Kui saab siis kunagi hiljem.

Homme on taas neeger hüppes ehk kolime uuele alale.
Tsau pakaaaa!

16.05.2006: Puhkepäev

2006-05-16T14:58:00.000+03:00

Marek
Päev lgas meie jaoks suhteliselt vara, juba mingi 0745 oli magamiskotist väljas ja valmis tegutsema. Niisiis oli kättejõudnud see päev mida me kõik oleme oodanud juba päris pikalt, nimelt saunapäev! Aga ennem kui selleni jõudsin oli suur paanika, et ma pean minema staapi mingile koosolekul ja jube tähtis pidi olema. Läksin siis mina staapi ja mis selgus. Selgus see mida oligi vaja tõestada, meie hea sõps Šhowmees oli jälle omadega pange pannud ja asjad sassi ajanud. Niisis läksime sauna, kohaks oli meeldiv Kuremaa spordikeskus, koos ujula ja muude sinnajuurde kuuluvate asjadega! Kuigi oli meil aega ainult 1h, saine omadega kiiresti hakkama. Kohe inimese tunne tuli. Nüüd jälle laagris ja tegelema varustuse hooldamisega.
Nunnumeeter on endiselt põhjas, aga jututd käivad, et kepi-indeks on juba väga kriitilise piirini jõudnud!!!

Mikk
Tõsi, nagu Marek juba kostis, täna oli saunapäev. Pesime liigse kultuurkihi ja uue eluskoosluse oma kehadelt maha. Väga imelik tunne oli peale seda, valge inimese tunne või midagi sellist.
Kapral meil siin seletas: „Kurat, sellele Sõumehele peaks tappa andma, lööd kenasti pikali ning taod tooliga näkku”, asja juurde käis ka kehakeel. Ülimalt naljakas oli, kõige parem oli see, et üks kõrgemas auastmes kaadrikaitseväelane viibis ka samal ajal telgis ja kuulas hoolega. Võttis kapralil täiesti sõnad suust kui ta lõpuks suure seletamise kõrvale teda telgis märkas. Naeru jätkus pikalt.
Scouts hakkab varsti oma propaganda üritust tegema, läheb ka vast huvist kaema, ilmselt on see paras tsirkus.
Eile oli vahejuhtum kus kaitsejõudude auto pani kraavi ja 3 ajateenijat said kannatada, Postimees ja muud meediakanalid pasundavad nüüd hoolega, kuigi see pidi tegelikult saladuseks jäätama. Siit moraal sõbrad – ärge kihutage, kui kihutate, siis tehke seda üksi kuskil õppesõidu väljakal. Kaine peaga.
Muuseas, on käibeväljend „Pikk jutt on sitt jutt”, see on täiesti tõsi, pean hakkama natuke napisõnalisemaks.
Ilgelt kopp on ees tegelikult sellest passimisest, ei saa mitte paigal olla. Lähen otsin miskit tegevust, telgis Internetis istumine hakkab isegi vaikselt ennast ammendama.
Päevapilt: Meie suur võitleja Marek on telgis süvenenud Rate.ee karmi maailma.

15.05.2006: Brutality show

2006-05-15T21:33:00.000+03:00

Marek
Nu nii algas päev meie jaoks väga brutaalse äratusega juba 0300 öösel sellega, et telki hüppas relva ka kiivriga võõrvõitleja ja ütles järgnevat „Kompanii valmistub eemaldumiseks, majutus kokku panna” Mis siis ikka ajasime ennast magamiskotist välja ja valmistusime juba kokkupakkimiseks, kui järsku kostis metsast „Olukord seis, minge magama tagasi ja oodake järgnevaid korraldusi” Käsk selge ja arusaadav läksime magama! Ärkasime alles mingi 0900 ja siis läks kiireks, asjad kokku ja autodele. Uude kohta minek!
Uude koht jõudes panime jälle oma mandi jälle püsti ja tegeleme rutiiniga. Kuna meie meeskond on väga hästi kokkutöödanud siis läheb meil sellega kiiresti. Au ja kiitus Siderühmale ja selle jaoülematele ja sõduritele!!! Traadimeeskonnad läksid just vanast kohast traati üles võtma, nu mingi 20km u. Hoiama pöialt ja loodame, et nad ikka inimeseajal tagasi jõuaksid. Muidugi jätkub ka meie kuivtoidu söömine mis ei taha kuidagi kurgust ka rohke veega alla minna. Ja nagu üks meie ülematest nii värvikalt kirjeldas siis „Pärast sittute kõik briketti!” mis oli muidugi väga lohutav! Aga nuh selline see sõduri elu juba on.
Niisis saime teada, et homme on saunapäev, mis meile muidugi suurt leevendust pakub sest paar päeva veel ja siis oleks mustus juba iseseisvalt maha hakanud kukkuma. Niisis meie sõnavarasse tuleb selline uus väljend mis on Kepi-indeks!!! Seda sellepärast, et üks meie traatside jaoülematest on viimastel päevadel kurtma hakanud, et kepi-indeks on juba väga kriitiliselt madal ja ta ei tea kui kaua ta veel suudab vastu pidada. Niisis olen otsustanud teid igapäevaselt kursis hoida selle vaese mehe tervisega. Me kõik loodame, et indeks tal ikka lähipäevadel taas tõusu poole hakkab minema. Kõik kaastundeavaldused on oodatud!
Antud hetkel istume telgis ja tegeleme rutiiniga, štekkame rate kontosid ja ajame niisama lolli mula suust välja, nagu ühes heas Eesti laulus kord öeldi „Tuleb kapral ja hakkab nilbusi pilduma”!

Mikk
Kell 0300 öösel: „Äratuuus, eemaldume!”. Tegin endast parima, et kiiresti riidesse saada, isegi kiiremini kui tavaliselt. Olin juba pea-aegu täiesti riides kui pistis pea uksevahelt sisse üks võitleja ja ütles „Telk”, kõigil jäi suu lahti, et mida kuradit? Siis üks taipas küsida, et kas magame edasi? „Magama jah...” oli vastus. Anname andeks, teavitaja oli mees kes on elanud miski 18 aastat Eestis aga ei räägi ikka veel meie keelt. Meil on siin teisigi keeleoskamatuid päris palju, miski 6 tk vms. Ahjuvalveks sobivad edukalt. Aga valeäratuse põhjustas meile tuntud Showmees, mis tal peas keerles, ilmselt üks vana ja juba aegunud plaan.
Igatahes, järgmine äratus tuli kella 0600 paiku kui hakkas tõsine lahingutegevus. Nimelt tõsise tegevuse käigus ei saa enam raadiovalves üldsegi mitte üksi hakkama. Läksin siis raadiovalvurile appi, teistel lasti rahulikult 0900ni põõnata, mil tuli eemaldumiskäsk. Kogu kraam kokku ja minema.
Kuna olin raadiovalves siis teised mehed pakkisid õnneks ka minu kola kokku ja viisid BW juurde ära. Kui BW juurde jõudsin, mehed rõõmsalt sõid. See lõppes kiirelt ja hakkasime manti kokku pakkima. Pikad antennid ja muu kraam võtab suht palju aega. Kõige suuremat pinget pakkus kraami kokku lappamine meie traatside meestele. Nimelt kaugjuhtimise liinid olime ise vedanud ja mitte just kõige pädevamalt – risti rästi, üks liin üle teise, kinnitused suht suvaliselt. Nelja liini kokku kerimine käis slaavikeelsete ropenduste saatel. Küll ikka on palju oskussõnavara meie idanaabritel. Pakkusin välja, et järgmine kord vedagu ise maha, on kergem kokku vedada. Pusa oli korralik ja oleme traadile vabanduse võlgu.
Järgmise vaatusena olime juba BW-ga treileri peal ning aerutasime oma vana asukoha suunas. Saime iseseisvalt minna, kuna treileri maks kiirus oli teatavasti 40. Ei pidanud pikalt aru pidama, kui üks mees otsustasime ka poepeatuse teha. Mõeldud tehtud. Autojuhile 2 pk Rocketsi suitsu, soodukalt saime sest peal puudusid hoiatavad sildid nagu
„Smoking when preagnant may harm your baby”. Meie, 2 sidemeest, saime õnnelikult Väikese Tomi osaliseks. Poes müüad olid ülimalt sõbralikud, poe ukse taga visati meile isegi kulpi. Rahvas on tormi piirkonnas meil väga sõbralik.
Uues asukohas sai asi väga kiirelt püsti, sest oleme süsteemi paika saanud. BW juurde tegime endale laua ja väikese traditsioonilise „Chillouteplatze”. Ainuke viga meie asukoha juures on see, et jaoülema võrkkiik jääb leboväljakust suht kaugele.
Muide, täna on rahvusvaheline „Ära-eira-käsku-päev”. Kuna see on rahvusvaheline siis ei saa ka meie nõrgad olla. Näiteks, ülema käsk, mitte vahetada raadiovalves olevat seersanti, kuulus automaatselt täitmisele. Nö „lasime seersandi üle”, passis teine päris pikalt enne kui üks kohusetundlik ikkagi eiras käsku – seadus teda rangelt karistab :).
Kuivtoit ka täna, miski Läti kanafilee konserv oli küll väga hea. Panin teise ahju peale küpsema, telk oli küll võimast haisu täis, aga roog oli väga maitsev.
Mis mind natuke vihale ajab on see, et meie kuivtoidu menüüs on välismaa roogasid – Läti šokolaad „Laima”, mille tootja nimi annab aimu selle maitsest, miski Tsehhi konserv, Ukraina mannapuder jne. Teen ettepaneku toetada Eesti tootjaid ja koostada pakk ainult Eesti omast kraamist. Uma ja hää.
Käisin rutiini lõhkumiseks Tagalas. Seal oli tüüpidel telgis käsitöökoda. Väga vingeid piipe tootsid, üks oli teokarbi kujuline, väga hästi tehtud. Pro.
Päevapilt: Üks hea kommenteerija küsis, et kas me oleme SPA-sse sattunud. JAH, nii see on, seda tõestab meie päevapilt :)

14.05.2006: Päris sõda

2006-05-14T23:37:00.000+03:00

Marek
Päev algas meeldiva üllatusega. Nimelt on meil järgmised 2 päeva kuivtoit ja see jõudis kohale! Ilus sinine kotike mis sisaldas kõike vajamnevat, et üks päev metsas korralikult kõht täis süüa, või vähemalt seda arvasid need kes selle pakki kokku panid! Ei ole seal mingit praadi ega suppi vaid on hunnik kuivpudrusid, šokolaadi, moosi, küpsiseid, mingid konservid mida enamus meist eritit ei suuda endale sisse suruda!
Just äsja jõudis meieni teade, et arvatavasti toimub täna öösel kell0400 järjekordne asukoha vahetus, mis ei ole meile mitte meeltmööda! Aga noh selline se metsaelu juba ükskord on mis parata. Ümberkaudsetest metsadest kostus öösel kerget tulistamis, juu oli siis kuskil sõda lahti.
Aga sellegipoolest on meeste moraal kõrge ja asjad kulgevad sujuvalt. Mingi paari tunni pärast peaksime minema ennast kuskile ligidalolevasse jõkke pesema, ja aravake ära kas see vesi on soe? Just äsja saabus ka homse päeva kuivtoit, mis oli mudugi 100% sama mis täna. Moti laks.

Mikk
Oo jaa, iga kord vist algab jutt äratusega, aga tegelikut nii peabki olema, sest päev sellega saab avalöögi. Seekordne äratus kella 0700 paiku oli selle poolest eriline, et mind vajati välgukiirusel staapi. Tegin siis „välgukiirusel” ja 15 minsaga oli staabis. Oh imet, mu uni katkestati selle pärast, et ma 1-s telefonis patareid ära vahetaks – mida kuradit, meil oli üleval 20 meest, kes oleks sellega toime saanud, aga ei, ei saa usaldada seda reamehele. Täna oli tõsine lahingupäev, olukord oli peal, vaenlane ründas ja meie omad olid kaitses eelmisel päeval ettevalmistatud positsioonidel. Vaenlane läbis meie rinnet nagu sooja leiba, väga imelik, neid on minuteada vähem ja kaitselahingus peaks olema suhe 1:3le meie kasuks – st 3e vaenlase mehe kohta, saab hukka üks meie mees. Kuna vaenlane hakkas liiga ligi saama, kuulutati taas välja kolimine. Telgid kokku ja muu kaa. Ja siis ootasime ja ootasime, et millal on minek. Ja seda ei tulnudki, lihtsalt 6 tundi ootasime. Ei mindud, kuna vaenlase õnn pöördus ja me võtsime oma. Sellest, et meie üksused ikka kõvasti pähe said andis selget märku näiteks lühike raadiokõne „Pioneeriüksus täielikult hävinud”. Pioneeriüksuse ülem kusjuures olla endale koheselt uut üksust palunud, et lahingusse tagasi minna. Kaotused olid ilmselgelt liiga suured. Kuskil kella 18 ajal tuli „olukord seis. Ehk lahing lõpetati. Kolimist ei toimunud – laagri püstitamine otsast peale.
Lahingu olukorras peab raadiomees näitama üles erilist mustkunsti – korraga rääkima vähemalt 2-e jaamaga, vastama niisama igasugu küsimustele staabis ning samas ka staabitelefoni vastu võtma. Ütleme nii, et söömiseks ja hingamiseks pole eriti mahti. Ise arvan, et staap laseb kuulata liigset infot, mida neil pole teada vaja, aga mis ma sest ikka tean, ma olen kõigest väike mutrike.
Mida ma isiklikult täna üldse tegin – lahendasin jooksvaid probleeme ehk kuhu kutsuti, sinna läksin. Enamjaolt siiski tähendas see kauplemist ülemustega, tsillimist BW juures, magamist. Ootasin ka ujuma minekut, aga eemaldumise kartuses meid ei viidud, päev otsa ootasin ning ikka jäi asi katki.
Kuul on koos, ei oskagi midagi tarka enam kosta. Peale selle, et õhtul tegime Marek-iga mõned vahukommid ahju veerel. Väga hea!
Päeva märksõnad lühidalt – raadiovõimlus, kuivtoit ja ootamine.
Nüüd kõige olulisem, täna on ju emadepäev. Laulame koos: „Ema, sinust ongi see laul, vaikne kuid võimas see viis...”. Kõigile emadele head emadepäeva ja kingiks päevapilt.
Kõik, öösel ilmselt taas sõda peal, peab magama minema.
Sidelõpp: 2325 14 Mai 2006.

13.05.2006: Aja neeger hüppesse!

2006-05-14T23:33:00.000+03:00

Marek
Laupäev, mingi kella 0700 paiku hakkasin läbi une ja läbi magamiskoti kuulma jubedad karjumist ja sõimamist. Otsustasin jalad alla ajada ja asja minna uurima! Nagu selgus siis see asukohavahetus mis pidi olema kell 2000 õhtul oli nüüd varemaks tõstetud ja selgus, et hüpe toimub juba kell 0930, ja mis te arvate kas see tuli meile üllatusena või mitte? Nagu alati tekkis suur kaos ja vandumine ja sõimamine, et vahepeal tuli lausa hirm nahka! Kuid asi siiski sujus megalt ja me olime omadega täiega graafikus, mida ei saanud öelda muidugi teiste üksuste kohta! Õnnelikult uude kohta jõudes hakkas kogu asi otsast peale, aga nagu alati tulime me omadega megalt hakkama! Nüüd jääb vaid üle oodata ja vaadata millal järgmine hüpe toimub!
Sai täna ka tagalat külastatud ja minu üllatuseks on väliköögi mehed ennast mõnnalt pruuniks päevitanud ja omadega sittaks rahul. Kokapoisid muidugi ei pea maskeeringud näkku panema ja nemad saavad ka T-särgiga ringi käiia! Vut nii hea elu on neil, aga siiski-siski ei saa nad öösel eriti magada, sest neil on nii palju nõusid ja igasugu asju pesta, et neil ei ole eriti aega! Ei tahaks küll parastama hakkata aga siiski. Paras neile!
Päeva nali muidugi selline, et üks traatsidemeeskond käis u.9km maha ja kontrollis mingit traadi liini mis ei pidanud toimima. Kohalejõudes avastasid nad, et kohalikud spetsjalistid olid aparatuuri liigutanud ja traadiots oli masina tegant lahti tulnud. Niiet kujutage siis ette mida need kutid tundma pidid kui nad sinna kohale jõudsid ja seda avastasid! Mis siis veel põnevat? Aa jah see uus koht kuhu me tulime on päris mõnnalt puuke täis! Täna oli juba esimese poole tunniga mõnel mehel paar jurakat peal, aga õnneks on meid kõiki puukide vastu vaktsineeritud niiet loodame,et midagi ei juhtu! Meie kõigi üllatuseks on väliköök ennast täna ületanud, sest söök on üllatavalt hea. Tänud neile!!!
Ja muidugi päeva nael! Uutele jahimaadele sõites juhtus midagi mida mitte keegi ei oleks arvanud, auto millel paar päeva tagasi starter minema lendas, hakkas tagumine sild vaikselt alt ära tulema. Asjatundajad siis kohe ütlesid, et stabika varras läks katki( mis iganes see ka ei ole) Ega ei saanud siis ju aega raisku lasta sai kohe helistatud heale sõbrale Tagalakompaniist ja muret murtud. Läks küll mõni tund aega aga tulid mehed suure autoga kohale ja tegid asja kiiresti ära! Aitäh teile!!!
Ja muideks saime ka teada, et meie patist tuuakse meie katkisele autole uus starter ja me saame jälle sõidule, mis on muidugi positiivne, sest kaua sa ikka vead autot järele ja vaatad kuidas teised väeosad sinu üle irvitavad!

Mikk
Rock’n’Roll ja murumängud. Täna oli väga tegevuserohke päev ja seda mitte enam jutumärkides.
Kell 0600 aeti voodist üles, panin suhteliselt kiiresti riidesse isegi ja jooksin siis kokkusaamisele teiste tegijate sideülematega. Väga tore oli see, et koosolekul anti teada, et see koosolek on hoopis kell 0700. Ei võinud siis lasta lihtsalt kauem magada ja hiljem äratada? Muidugi ei, kaitseväe värk. Nagu lagi pähe, anti teada, et toimub ümber paiknemine. Rännakut 35 kilti uude kohta. Mis seal ikka, kola kokku ja minema. Umbes 1,5 h möödudes olime juba rännakkolonnis. Muuseas tänase hommikusöögi täpne kestus oli 2 minutit.
Kuna meie BW ei kannata kummiroomikutega eriti asfaltil sõita siis padi see veoauto treilerile. Treileri maksimaalseks lubatud kiiruseks oli määratud 40 km/h. Et mitte kogu kolonni pidurdada, pidime uude asukohta minema iseseisvalt. Nii me siis vaikselt tiksusime uude kohta – hea oli, autojuht sai kenasti loodust vaadelda (naised on loodus).
Kohale jõudes ei osanud kohe keegi meile BW positsiooni näidata. Ajasime pääsla meestega juttu. Üks kostis, et kunagi pole sõitu saanud ja tahaks ka ära proovida, ega me polnud kadedad – lubasime sõidu oma paiknemiskohani. Lasin tal koguni ette istuda, ise ajasin võsavahel asju. Autojuht arvas, et peale tulnud mees on teejuht ja andis piki kruusateed tuld täie hooga, mina jäin ainult nõutult järele vaatama. Miski 1 km sõidu järel hakkas tüüp kõrval nohisema, et kuhu sõidame. Ots ringi ja tagasi sõidu alguspunkti. Juhtub paremaski sidejaos.
Peale BW paika saamist hakkas igavene kino pihta, jooksime kõik nagu oravad rattas. Vahetasime antenne, progesime jaamu, tassisime kraami, panime pikemad antennid, vahetasime kaableid, jooksime BW ja staabi vahet jne jne. Vahepeal oli kuul ikka väga koos, sest ei saanud päris täpselt aru, mida nüüd vaja on. Igatahes, saime hästi hakkama. Kõik andsid endast maksimumi nagu alati. Magama sai suht hilja, sest just vahetult enne öörahu andis üks antenni juhe järele ja sidet polnud. Poolteist tundi kulus vea otsimiseks.
Ühtegi nalja ei tule meelde, kindlasti sai kõvasti, aga vanus pressib peale ja asjad ununevad. Või siiski, tagalas nagu juba sai räägitud on juhtimispunkt keset küla ja väikesi huvilisi päris usinasti askeldab seal ringi. Ühe poiskese käest küsis võitleja, et ega tal ometi õde pole? Vastas teine kõiketeadvalt: „Ahaaa, ma tean, sa tahad temaga armuda!”.
Pea laest jalatallani sai ennast ka puhtaks pestud, täitsa inimese tunne tuli peale. Sellega seoses sai ka palju puuke näha ringi jalutamas – neid pole siin võsas mitte vähe.
Ei olnud üldsegi mitte vesipiibu-võrkkiige päev.
Päevapilt: Ei osanudki midagi panna, sest äktsioni käigus polnud lihtsalt mahti eriti pildistada. Aga pilt siiski – pesupäeva kaader.

12.05.2006: Lugu metsapeldikuist

2006-05-13T18:46:00.000+03:00

Reede, ja meie kurvastuseks ei saa me linnaloale, sest et me oleme vaimustaval suurõppusel Kevadtorm 2006 kus mitte midagi erilist ei toimu!! Natuke aega tagasi sai siin kuttidega arutatud, et pataljonis korraldatud laagrid olid ka huvitavamad ja pakkusid rohkem pinget kui see siin. Siiski- siiski peaks see ju olema imiteeritud sõda!!! Terve päev on pingeliselt tehtud mitte midagi ja ajakirju loetud ja magatud jne. Meile kõigile veidi vaheldust pakkuvaks peaks osutuma hommne päev ja terve nädlavahetus, sest homme toimub asukoha vahetus. See tähendab, et paneme siin ilusti-kenasti kõik oma asjad kokku ja sõidame u.35km eemale teistele positsioonidele ja hakkab kõik jälle otsast peale. Kuigi see saab natsa keeruline olema, sest meie kõige tähtsamal auto lendas lihtsalt siia sõites starter minema. Olgu veel lisatud, et see juhtus sõidu ajal. Ja remondivennad nagu alati tellisid vale jupi!
Aga kõigest sellest hoolimat on meestel motivatsioon kõrge. Igav ei hakka ja kui hakkabki siis mõeldaks midagi sellist välja, mida ükski teine täiemõistuse juures inimene ei mõtleks, nagu näit. Doomi mängida - kleepida digifotokas relva külge ja siis sellega mööda metsa ringi joosta ja vaadata sellist pilti nagu seda on arvutimängus.
Siis muidugi tavaks saanud ahju-alla tule tegemine, peale mida tuleb telgi uksest rohkem suitsi kui korstnast?
Mõni mees ei viitsi enam maas madrastsi peal ka magada ja niisis tuli neile mõte teha voodi! Ühel neist tuli see päris hästi välja aga teisel mitte. Peale 2tundi andis mees alla kuna ta ei saanud kuidagi sellele jalgu alla, niisis otsutas ta panna ühe voodi otsa kotti peale ja teise otsa alla vedas ta telki sitaks suure palgijupi! Vot sellised vennad on Eesti Kaitseväes!

Hea meel on tõdeda, minul kui endisel peldiku kaevamise spetsialistil, et nüüdsest on võimelised võitlejad KUPist mulle silmarõõmu valmistama. Nimelt tänane välikäimla oli suhteliselt „sajebiiis”. Eelmist meelde tuletades – ühe võitleja all katkes nn „persepuu” ja mees pidi kukkuma aukku, päästis ainult kitsas auk ja tugevad käed ning reied. Seekord taipasid peldikuseintena kasutada kilekotte, mitte telkmantleid. Ilmselt pärast seina kotti pakkimist ei tulnud sealt just meeldiv aroom.
Raadiovalve mees kostab õhtusi lugusid. Uusima uudisena olla A posti juures keegi purjus tsivilist andnud mõista, et ta isa on röövitud ja sõdurid läksid sauna. Kõik läksid äksi täis ja isegi SP sekkus loosse. Ootame edasisi teateid sündmusest.
Teine äge vennasvõitleja Tagalapatist otsustas tsikli ärandada ja vähe sõitu teha (ilmselt naistejahi hooaeg on alanud). SP kraapis härra rajalt maha ja homme saadetakse mees meile lähetusse. Pidi miskit miinipilduja kaevikut siin kaevama hakkama. Edu talle! :)
Traadimehed vedasid täna kõvasti liini ja seda mitte kõige leebemal trassil. Tuli teha ka hooaja avaüritus – jõeületamine. Rühmaülem näitas selle ette, võttes ise pooli selga ja trampides läbi jõe. Teised järgnesid talle sujuvalt. Hea töö.
Muidu raadiosidegängil oli taas väga hull päev eksole. Passisime ennelõunat ja siis hakkas üks kaadrist tüütama andmesidega, kusjuures tema pidi selles pädev olema. Ajas täiesti kuuli kokku. Kuul ongi täiesti koos.
Tänase päeva parima ostu sooritas meil üks meie tiimist – nimelt sai üks kaasvõitleja omastatud ühe Draakonikommi eest. Vot seda kutsutakse heaks ostuks.
Ahjaa, põhjanaaber käis ka siin laagris külas. Ta ei olnud mitte puhtalt õlle pärast, tuli ja pildistas meie tehnikat, noogutas ja kostis „kyllä see toimiii..”.
Igatahes, jalad haisevad, pesta pole korralikult saanud. Sauna peab 1 nädal ette tellima, arvake kas meil oli juba tellitud? Raadiovalvesse ja magama ära. Rock ja roll.
Päeva pilt: Ühemehe peldik neile, kes ei taha KUPi tehtud peldikut külastada.
Nunnumeeter on endiselt laes.

11.05.2006: Lihtsalt neljapäev

2006-05-11T14:20:00.000+03:00

Päev algas nagu iga eelminegi, ainuke vahe oli selles, et täna sai magamiskotist väljaronitud alles mingi 0745 ja siis kribinal-krbinal sööma ja siis kohe juba viimastel päevadel tavaks saanud šõumehe ülimalt mõttelage koosolek, mis kulmineerus jällegi ühe korraliku naeruga kõnepidaja üle!!
Seejärel tuli näod ära maskeerida ja nn. Sõda oligi alanud. Kuigi praeguseks hetkeks on kell juba 1115, ei ole siiamaani jõudnud meieni mingit infi, et kuskil mingi tegevus oleks...

Istun telgis ja ootan, et midakigi toimuks, minu kõrval lebotab järjekordselt raadioside meeskonnast üks võitleja ja loeb ajakirja DI, ise samalaja muhedalt itsitades. Ja üritab meile kõigile täie tõsidusega väita, et Nunnumeeter on täiega põhjas!
Niisiis, nägu on kenasti kamoga (näovärviga) koos ja kipitab vahelduva eduga. Kasutusel 2-e riiki kamo: Rootsi oma, see on õite hea – kraabi palju tahad, nahk venib nagu Jim Carrey-l aga peale ei jää midagi ning Inglismaa toode – edukalt näo sul katab, aga jah, parematel võitlejatel hakkavad silmad vett jooksma. Väidetakse, et viimases kamos pidi isegi miskeid nahale kasulikke aineid sees olema, eriti ei usu, te ka ei usuks kui prooviksite. Muuseas, kellel on kamo allergia, peavad söetükiga ennast neegriks peitsima.
Sai pisut täna tagalat külastatud, elu keeb täiega. Laager on keset küla. Väliköök keedab rõõmsalt süüa, samal ajal kui kohalikud väikesed kutid jooksevad ümber katla ja küsivad huvitavaid küsimusi. Näiteks: „Miks see auk (solgiauk) nii sügav on?”. Väike kutt vaatab solgiauku ja näeb seal makarone ulpimas ning teatab selle peale „Mina seda suppi küll ei sööks!”. Et CIMICu (Tsiviil ja militaar suhteid orkunniv punt) tööd kergendada, tegid meie vaprad kokad kuttidele ka näomaalinguid, mille peale need olid muidugi ülimalt õnnelikud. Kuuldavasti maganud kord tunnimeeste posti juures keegi tsiviil rahulikult kraavis, samas miks ka mitte, meie võitlejad valvasid hoolega, et kodaniku und ei katkestataks.
Meditsiini autod on asetatud vanasse küüni, heinapallide vahele. Juhtimispunkt on kuskil kellegi hoovis, sidebuss kuskil lauda kõrval, transporditehnika kuskil laudas sees. Õige kaa, tuleb hästi ära kasutada olemasolevaid ehitisi. Parim ehitis on tagala peldik, kõigub teine väga kahtlaselt, kui oma istmiku seal maha asetad. Ootame seda õnnelikku võitlejat, kelle all selle peldiku kannatus katkeb.
Ausalt öeldes ei jaksa enam passida, päevas on ainult 2h raadiovalvet, muu on suht „rutiin” („kohendad maskeeringut” = magan telgis). Igal võimalusel lähen sõidan mõne ülemusega kaasa teiste üksuste juurde, uurin mis seal toimub.
Ajakirjanikud tuuseldavad ka siin ringi, teevad pilti ja kuulavad maad. Oleme sõnaosavad ja ei jää neile üheski elemendis võlgu.
Olgu pealegi, antud hetkeks kogu lugu. Side lõpp: 11:s56

10.05.2006: Lugu sellest, kuidas me sidekuttidega Kevadtormi käima käisime tõmbamas

2006-05-11T14:14:00.000+03:00

Uus päev hakkas oodatus varem mingi 0630, kuna täna hommikul oli ajakavas Kevadtormi 2006 alguse rivistus ja meie rühmaülem tahtis rühma võitlejatele ennem paraadile minekut mingeid korraldusi anda ja öelda mis päeval plaanis on! Meie üllatuseks on päevaplaan sama nagu viimased 2 päeva.
Rahvas läks ära paraadile ja need kes siia jäid tegelevad rutiiniga, ehk siis on roodiovalves, loevad FHM-i, magavad, loevad FHM-i ja magavad. Masinatega on meil ka nii hästi vedanud,et need hakkavad juba üksteise järel üles ütlema!

Lugu sellest, kuidas me sidekuttidega Kevadtormi käima käisime tõmbamas.
Jah, hea lugeja, täna alles hakkas ametlikult Eesti Vabariigi Kaitseväe suurõppus Kevadtorm 2006. Kõik eelnevad päevad oli puhas tühikargamine, nüüd läheb alles lahinguks.
Et lugu täiest ulatuses korralikult kirja saaks peaks alustama eile (09.05.06) õhtasest raadiovalvest. Minu vahetus pidi sujuvalt lõppema täpselt 23:20, kuid uue vahetuse mees oli juba kell 23:00 platsis, kuna ei saanud und. Ma hakkasin juba võidukalt lahkuma kui järsku kogunes sidemasinasse väga palju, väga tähtsaid ninasid (rahvakeeli „võlle”). Ei pidanudki kaua mehed aru, kui ulatasid mulle 3 frentsi ja 3 ilusat jalaväebrigaadi märki – õmmelge! Nii ma siis õmblesin koos kaasvõitleja abiga, neid taktikaliselt olulisi embleeme nende taktikaliselt olulistele rõivastele. Mainimata ei saa jätta, et samal ajal vaatasid nemad umbes 2x2m linale projektoriga filmi staabiautode taga. Aga noh, selline ongi ülemuse elu. Aega võttis, aga asja sai, magama sain kuskil kella 00:45 paiku. No ma olin veel suht õnnelik mees, tsiklivirgats kihutas kella 1-ni, siis läks telefonivalvesse tunniks, seejärel taas sõitu, kusjuures meie supertsikli käigukast andis alla. Magama sai mees ikka väga hilja. Täna kell 13:30 oli mehel padi veel kenasti näos kinni.
Niisiis täna, ametlik äratus kell 06:30, mis tähendas, et sideväelaste kombe kohaselt roniti 06:50 magamiskotist välja. Oodati ja oodati sööki, ei tahtnud see mitte tulla. Siis kui lõpuks toit kohale sai, jäi meile (5le KT2006 avamisele minevale sidevõitlejale) aega enam-vähem 3 minutit mannapudru lusikaga kurku suruda, juustusai peale pressida ja kohviga rituaalile võimas finiš sooritada. Kiiremad said ka võiduka „krooksuga” maha. Autodele!
Järgnev oli midagi, mida polnud kunagi enne näinud. 9 (jah „üheksa”!) kilomeetrine rännakkolonn suundus Avinurme suunas, kus pidi toimuma KT avatseremoonia. Distantsiks 35 kilomeetrit. Väga äge oli isikkoosseisu auto kabiinist vaadata, kuidas luurajad, oma pealt lahtiste VW Hiltistega, müravad eessõitva auto tolmukeerises. Kolonni patrooniks olid 3 õhutõrjekahuritega varustatud veoautot. Teed näitasid meile „kenades” kollastes vestides, väga üleoleva suhtumisega, SP (Sõjaväe Politsei) võitlejad. Üks auto lagunes niisama ära, ühel lõhkes kumm. Ülejäänud tundmatu arv autosid sai korralikult kohale.
Kolonn peatus Avinurme staadioni kõrval, sõidukid võeti nii kokku, et isegi tikutoosi ei mahtunud kahe auto vahele. SP mehed käisid ja tegid tarka nägu, uurisid sõidukeid, targutasid ohutustehnika teemadel ning tegid rate.ee-sse uue pildiseeria – väga tõsised mehed! Enamus pidas end vähmalt Chuck Norriseks.
Staadionil rivistati isikkoosseis üles – rivis 602 võitlejat, loomulikult polnud kõik kohal, näiteks vaenlane (Vahipatt, Scouts, Kaitseliit jt) puudus. Kokku võtab kevadtormist osa ligi 3000 vaprat võitlejat. Päikese käes oli hea seista, vähemalt 3 meest vajus ära ning viidi meditsiini. Mehed pole mitte nõrgad, vaid poolteist tundi seista paigal sellise leitsakuga pole teps mitte naljaasi. Igatahes, sidemehed olid kanged nagu David Hasselhoff ja pidasid kenasti vastu.
Pädev ettevõtmine oli tervituse harjutamine. Ma kohe ei jaksa isegi seletada, igatahes arvati, et me esimest korda paraadil oleme. Mehes oli ilmselt peidus dirigendi pisik, sest kõik toimus käeliigutuste peale – a’la: mina tõstan käe siis teie ütlete tervist, kuni ma selle alla lasen, tõstes taas käe ütlete „härra kindral”. Minu konstruktiivne ettepanek oleks olnud üks SP mees panna põhisündmusel staadioni valli peale sauaga tervitusi dirigeerima. Igatahes, ei tulnud meil see kõige paremini välja, nagu Eesti hümngi, mille alustamisega jäime konkreetselt magama. Häbilugu see. Säbelemist oli palju, sest rahvasummas oli ka kenasi neiusid :).
Tsiviilikele oli muidugi nalja palju, tihti sa ikka näed nii palju võitlejaid, nii väikeses kohas. Võis tutvuda lahingutehnikaga ja kuuldavasti said nad ka Kevadtormi šokolaadi (huvitav millal meile seda jagama hakatakse).
Kurblugu see, et digikat polnud kaasas, enda fotode ilmutamine võtab aega. Kunagi teine homme saan siia ka ürituse pildid lisada.
Igatahes, nüüd katus sõidab, sellest palavuses passimisest. Õnneks kuum kohvi aitab natuke pilti korrigeerida. Väike puhkus ja uutele tegudele! Sidelõpp 14:25.
Habemed lasime ka hoolega maha, sest homsest kehtib näo maskeeringu nõue ning väga-väga jama on lühikese habeme seest seda õhtul maha saada. Sellest ka päeva pilt. Kusjuures 8 mai pildi olin võlgu, seegi viga parandatud.
Muud ei midagi, raadiovalvesse (loe: magama) ära.

09.05.2006: Uus päev, uued teod!

2006-05-09T19:58:00.000+03:00

Kõigepealt tahaks alustada sellest, et ilmateate tootjad on parajad šamaanid. Sademeid lubas alles kuu teises pooles, aga ma ei saa aru miks siis hommikul telk läbimärg oli? Ja miks hommikusöögil sai läbi vettis? Igatahes magamiskotist sai ennast välja venitatud alles mingi 0720 (metsaelu on tore). Aeti staapi mingeid jaamu kloonima, staabis muidugi öeldi, et ei ole vaja- tavaline teema. Miks kurat ma siis nii vara tõusma pidin?
Hommikusöök oli täiesti normaalne- puder, moos, sink, õun, sai ja täiesti joodav kohvi (ei olnudki mingi lihtne lahja lurr)
Istun telgis ja telgi eeskojas ülemused arutavad bensiinikulu. Tegevuse märksnad on: „lammas”, „kurat kuidas see jääk 300 on?idioot!” „sitta kah”, „palju liitreid anti?” Ja nii kogu aeg otsast peale. Ilmselt ei jõua kuhugi!
Metsast kostab vandumist, raksakas ja rämedat naeru. Mida iganes ka ei juhtunud, on sellest motivatsioon kõrge. Vaenlane kartku meid!!!
Kell on 18:17. Päike läheb juba tumedamaks ja õhtu on käes.
Täna sai isegi reaalselt raadioside teemadel võideldud. Passisin staabis raadiovalves. Oli äärmiselt huvitav – midagi raadiost eriti läbi ei tulnud ja meie 6st raadiost on kasutuses vaid 2. Ühesõnaga nagu tuntud pati korrapidaja ütleks: „Minu jaoks on see pohhui tõmme!”. Staabi korrapidaja tegi kohvi ja lehitses Delfit, peale seda kui internet lõpuks tööle hakkas. Paras kino oli see neti püstitamine. Algatuseks vuhises täie hooga meie laagrisse sisse miski suvaline auto ja staabi ülematel jäi ainult kosta „Mis lennuk see oli?”. Sealt astus välja suht õnnelik mees suure kastiga, mis sisaldas mitmeid ruutereid ja hunnikut juhet. Astus teine siis staabi sidemasinasse ja asus nokitsema. Võttis ühe ruuteri ja siis teise ja siis kolmanda jne jne.. ei saanud mitte tööle. Tuli välja, et mees ei ole kunagi sellega tegelikult tegelenud ja kõige viimaks selgus, et mees on üldse oma tegemistega vales autos. Ma üldse ei imestanud, nii need asjad meil siin kord juba käivad. Asi lõppes sellega, et hea tunde hiljem tuli keegi mees Elionist ja tegi lihtsalt asja ära – au sellele mehele. Ka meie ühte sidemasinasse tassiti salaja juhe sisse ja sinna tekkis kohe palju nõudlike rate.ee sõdureid järjekorda (viimati nägin sellist järjekorda nõuka ajal saia ostmisel). Kahjuks paistis veidi kahtlane rahvasumma ja ajasime laiali. Oh õnnetust, kas tõesti ei saa meie võitlejad juba 2-st päeva ratesse ühtegi kommit visata? Moti laks.
Muidu oli täna peal tavaline rutiinne tegevus – tegime tõelist kohvi BW juures, võrkkiiges kiikusime, lugesime FHMi, magasime, lugesime FMI, tegime kohvi, magasime, magasime, lugesime FHMi, sõime, magasime ....
Noorus on tore aeg - reisid ringi ja rokid kaitseväes!

08.05.2006: Tere Kevadtorm!

2006-05-09T19:55:00.000+03:00

Nonii võtsin hetkeks aja maha ja panin oma viimase lõkkel küpsetatud marshmellows´i (vahukommi), ning vahetasin selle kirjutusvahendi vastu. Kevadtorm on hakanud täie pauguga.
Et kõik ausalt ära rääkida siis peab alustama sellest, et ajasime ennast kell 6 voodist üles (nõnda juba tehtud 10 kuud) ja läksime kohe rännakukäsku kuulama. Äärmiselt vajalikud 30 minutit vahtu, kuigi oleks piisanud ka 6-st minutist, aga noh kõneleja tahtis ka asjalik välja paista.
Väljusime kell 0800 KUP VÕK-ist (Kuperjanovi Väljaõppekeskus). Mina õnnelik jaoülem sattusin sidebusse vedava reka peale. Mugav sõit tormi piirkonda väikese poepeatusega ( jäätis, sink, sai , limonaad, pirukad) Kui mina sain kohale luksuslikult siis au neile kes tsillisid Zil-i kastis, kogu see 150km. Kõik jõudsid õnnelikult Torma (Jõgevamaa) alale. Sõidukeid tohutult, igast uut ja vana tehnikat.
Tormas võtsime oma BW (Bandwagen – uhke kummiroomikutega sõiduk, ujub ka kui vaja. Peame sellega raadiosidet) maha ja ootasime 2h kuni ülemused koos ülehjäänud rahvaga kohale jõudsid, passides nägime paljusid tuttavaid, kes peale NAK-i teistesse pataljonidesse lähetati. Kõik olid väga õnnelikud.
Tulid teised Sidepati- Kuperjanovi võitlejad ja nemadki juhatadi laagri alale, suur lagendik, palju muda ja võsa. Meie sidemasinad (BW ja Volvo) ajasime laagrist eemale võssa. Järgmine 1,5h kulges maskeerimise ja kaugjuhtimise seadmise tähe all. Muidu sujus edukalt aga sigapalav oli ja nälg.
Tegevus oli rahvakeeli sittaks! Tund aega tegime süüa, keetisime kohvi ( jah täitsa õiget presskannu kohvi). Söödud, otsustati välja võtta jao vesipiip (otseloomulkult kohustuslik varustus), võitlejad popsisid rõmsalt kookosetubakat ja tegime pilti ka sellest püha üritusest. Raadioside 1 ja 3-le liitus ka mõni traatside ja mõni virgatsijao mees.Popsutati rõõmsalt seltsis. Aeg oli küps lõkkel vahukommide küppsetamiseks, mis ma kaasa vedasin, mida enamus meie jaost ei olnud kunagi proovinud. Peale esimest kommi venis naeratus pikkaks ja kott tühjenes välgukiirusel. Pole muret 2 pakki veel. Ja nüüd kirjutan seda sodi siin, mõni magab, mõni loeb FHM-i. Ja mis kige olulisem noolemäng on täies hoos (kahju,et betanque koju jäi)! Kangelane tõi meile just moosisaia juurde,
Aga mis tulemas? Võrkkiige panen kohe üles kui pastaka käest saan. Õhta trükin ehk blogisse teksti ära.
TEGUDELE!!
PS: MP3 mängijast tulev muusika kõlab läbi arvutikõlarite üle meie isikliku laagriala, ja võrkkiik sai ülihea nagu alati.
PS1: 20.30 paiku kolisime telki ära oma mugavast asumisalast. Aspirant trükkis teksti ümber digitaalsele kujule ja lisas omapoolsed kommentaarid. Vaatasime just päeva pilte – liiga hea, et tõsi olla. Telk on varustatud elektri ja valgusega, paar läpakat jne – kohustuslik metsavarustus. Ahi punane ja vaikus majas, plaanis väike filmiõhtu. Muuseas, ebaõnn, teksti netti panemine natuke viibib, sest net ei tööta!